Euroopa Liidu vanade liikmesmaade vaatepunktist nähtuna paistavad need kaheksa postkommunistliku riiki, mis 1. mail koos Küprose ning Maltaga Euroopa Liitu astusid, koige tähtsamates küsimustes ühel meelel olevat. Toepoolest, alates USA sissetungist Iraaki näevad paljud Lääne-Euroopa elanikud neis uutes Euroopa idaosas asuvates liikmesmaades midagi bloki sarnast.
USA kaitseministri Donald Rumsfeldi mote jagada Euroopa „uueks“ ja „vanaks“ oli eelkoige nupukas nüke, mis aitas Bushi administratsioonil saada oma tahtmise kasutades igivana „jaga ja valitse“ strateegiat. Kuigi see peegeldas sel hetkel reaalseid erinevusi Euroopa Liidu vanade liikmete ja uustulnukate vahel, aitas see ühtlasi süvendada eksliku muljet, et uued liikmed jagavad sarnast identiteeti ning poliitilist agendat. Rumsfeldi märkused suutsid eksitada, sest Lääne-Euroopa näib tundvat Euroopa idaosa veelgi vähem kui ameeriklased.
Tegelikult on Euroopa Liidu uute liikmete vahel olemas suured erinevused. Isegi Iraagi küsimuses oli vähe ühtsust. Kui moned riigid — nagu näiteks Poola — toetasid kogu hingest USA sojapoliitikat, siis teised üritasid tasakaalustada oma toetust Ameerika Ühendriikidele Saksa ning Prantsuse vaadete moistmisega. Kolmandad, nagu näiteks Sloveenia, jäid „vana Euroopa“ poolele.
Lisaks poliitikatele on suuri erinevusi uute liikmete majandustes, mitte ainult joukuse osas, vaid ka struktuurides. Industrialiseerunud ja linnastunud riigid, millel on suhteliselt väike pollumajandussektor, nagu Tšehhi, Sloveenia voi Slovakkia, tunnevad muret teiste asjade pärast kui Poola, kus farmerid moodustavad elanikkonnast 20 protsenti.
Rolli mängivad ka ajaloolised traditsioonid. Kuigi koik uued liikmed väidavad end olevat „lääne“ kultuuri kandjad on moned seda rohkem kui teised. Tšehhi, Slovakkia, Ungari, Sloveenia ja moned Poola osad jagavad ühist Mitteleuropa pärandit, mis on saadud kaasa Hapsburgide Impeeriumist. Veelgi enam, nendes riikides valitsenud kommunism erines sellest, mida praktiseeriti kolmes Balti riigis, mis kuulusid Noukogude Liidu koosseisu.
Möödunud kümnendi alguses, kommunismi kokkuvarisemise järel, olid Tšehhoslovakkia, Ungari ja Poola sarnased kogemused ning ühine saatus aluseks niinimetatud „Visegradi rühma“ loomise ideele, sihiks oli koordineerida kolme riigi püüdlusi Euroopa Liidu ning NATO’ga ühinemisel. Visegradi initsiatiiv oli mingil määral edukas, kuigi seda tabas ajutine paralüüs kui Tšehhoslovakkia kümmekond aastat tagasi pooldus.
Kuigi Poola, Ungari, Tšehhi ja Slovakkia riigijuhid kuulutasid hiljuti, et nad tahavad hoida Visegradi rühma elus ka siis kui nende riigid Euroopa Liitu astuvad, on Visegradi koostöö tulevik ebakindel. Selle rühma saatus on ehk isegi parimaks näiteks sellest, kuidas uute liikmesriikide individuaalsed identiteedid nüüd, mil Euroopa Liidu ja NATO liikmelisus on kindlustatud, esile hakkavad tulema.
Poola, nagu selle hoiak Euroopa Liidu konstitutsiooni suhtes näitas, järgib ühinenud Euroopas omaenese spetsiifilisi huve, mida voib olla raske kooskolastada väiksemate Kesk-Euroopa riikide huvidega. Liidu täieoigusliku liikmena on Poola saanud veelgi vabamad käed, seda ei piira enam vajadus toetada teiste Ida-Euroopa riikide taotlusi.
Moned tihedama Visegradi koostöö eestkonelejad kritiseerivad Poola esile kerkivat strateegiat, samal ajal avaldavad poolakatele kiitust Tšehhi, Ungari ja Slovakkia eurovastased. Näiteks Tšehhi Kodanike Demokraatlik Partei, mis on tugevalt president Vaclav Klausi moju all, kujutab Poolat Tšehhi peamise liitlasena ning näitena sellest, kuidas uued liikmesriigid peaksid suhtuma Euroopa Liitu.
Olukord voib muutuda veelgi keerulisemaks, sest paljud Tšehhi, Ungari ja Slovakkia juhid tahaksid ühineda „tuumik Euroopaga“, juhul kui moned Euroopa riigid peaksid otsustama luua ühel päeval kahekiiruselise Euroopa. Kui need riigid ühinevad Euroopa tuumikuga, samal ajal teised, eriti just Poola, sellest välja otsustavad jääda, siis loob see nende vahele püsiva lohestatuse ning matab Visegradi koostöö.
Hoolimata sellest, milline stsenaarium rakendub, peab kogu Euroopa saama üle klišeest, mis näeb vastaseisu „vana“ ja „uue“ Euroopa vahel. Poola voib otsustada, et selle julgeolek ja moned muud huvid kattuvad teatud vanade riikide huvidega. Kolm Balti riiki teevad Skandinaaviaga toenäoliselt rohkem koostööd kui teiste uustulnukatega.
Ühtlasi on saabunud aeg hakata motlema uutest teedest Kesk-Euroopa organiseerimisel. Tšehhi, Ungari ja Slovakkia jaoks ei pruugi koostöö Poolaga olla Euroopa Liidus nende huvide parimaks kaitseks, sest nende huvid ning suure ja enesekindla Poola huvid ei pruugi olla samad.
Tšehhi, Ungari ja Slovakkia jaoks oleks loomulikum arendada tihedat regionaalset koostööd Austria ja Sloveeniaga — selle kontuure on juba näha moningates olemasolevates algatustes. See regionaalne rühm oleks seotud tugevalt kokku pika ühise ajaloo ning ühesuguste huvidega. See oleks tunduvalt töövoimelisem ning vastupidavam kui Visegradi initsiatiiv, mis pani ühte patta kolm väikeriiki ja ühe suurema, kus on rohkem elanikke kui koigis ülejäänutes, rääkimata omaenese agendast.
Infopartisan – 5. 4. 2004